Hello USA + Lahkumine

Kuna p22sesin arvutisse alles nyyd, siis siit tulevad mitu postitust j2rjest.

K6ik need postitused on mul telefonis olemas, seega copin need lihtsalt siia. Kuna mul t2pit2hti enda arvutis pole, siis peate leppima numbritega. Loodan, et saate hakkama. :)

17.august kolmap2ev

Alustan seda postitust lennukis et kuidagigi aega veeta.

Viimasel p2eval (16.08 teisip2eval) pakkisin veel asjad ja tegin korda end. Terve p2ev sain k6igilt nii nii armsaid s6numeid, et pisarad tulid silma. Lahkusin kodust kuskil pool kuus 6htul. Poole tee peal sidus emme mul autos slimad kinni. Sest miks mitte eks? 

S6itsime ringi , mingi hetk pidin k2sikaudu autost v2lja ronima ja nendega kaasa minema. I honestly had no idea where we were niiet v2ga error.

Olin j2rsku kuskil saalis, sain sellest aru kuna seal kajas. K6ik olid vait.

Siis pandi t66le lugu Niki - Liisa, kolm korda v6ite arvata, kas mul juba oli pisar silmas selle r2tiku all v6i ei.

Kui l6puks n2gemise tagasi sain, seisin keset K2ina kooli saali (obviously viimane koht kuhu arvasin, et satun veel enne minekut). Seinal oli suur plakat "Naudi Texast", laud oli s66ki t2is ja punt kalleid inimesi seisid kambakesi minu ees.

Mul vist tol hetkel pisaraid ei tulnud, aga see oli t6esti vapustav.

Siinkohal suur kummardus mu parimale s6brannale, kes kogu selle asja organiseeris. Ait2h sulle. :)

Need paar tundi mis seal veetsime olid v2ga chillid, Helen tegi veel palju pilte k6igist meist koos ja eraldi.

Kuskil 21.30 hakkasime praami peale liikuma.

Tallinna poole s6ites k2isime l2bi erinevatest bensiinijaamadest, sest terve 66 oli ju vaja aega parajaks teha. Sel ajal polnud mulle veel tegelikult kohale j6udnudki, et kuskile minemas olen. Lihtsalt veidi kurb oli.

Autos ma vist kordagi ei maganud, lihtsalt chillisin seal pikali ja nautisin seda hetke, mis oli ja neid viimaseid tunde.

Kui lennujaama j6udsin n2gin kohe Ritat ja jooksin teda kallistama. Nii nii hea oli teda n2ha ja ma teadsin, et ta ei lase mul niisama 2ra minna :)

Kuna j6udsime lennujaama juba kell 3 66sel, siis oli rahulikult aega veel teistega olla ja Ritaga juttu r22kida. Lennujaamas alles hakkasid mul t6esti k2ed v2risema ja hakkasin kartma. Korrutasin teistele, et nope I am not going.

Kuskil pool viis tulid teised USA-sse minejad ja Agnes(Kodugrupi juht). Ta jagas meile vajalikud dokumendid ja aitas 2ra tea check in-i. Ja oleks vist patt mainimata j2tta, et jah, Agnes t6esti t6i ka seekord meile syya.

Ja siis oligi k2es hetk, kus pidime tollist l2bi minema. Pisarate tagasi hoidmine oli v2ga v2ga palju raskem kui olin arvanud. Okei ma vist ei saanud sellega v2ga h2sti hakkama ka. hehe. 

Samas minu meelest olime siis juba ylikiirelt lennukis ja juba Frankfurdi lennujaamas. Lendasin koos Anete, Carmeni, Hedy ja Hannaga ja nende neiudega t6esti juba igav ei hakka, seega l2ks seal samuti aeg kiirelt. V6tsime smuutid ja natuke syya ning j2ime oma boardingut ootama.

See feeling kui t6esti astusime lennukile, mis meid yle ookeani kandma pidi oli amazing.

Minu ja Carmeni emotsioonid lennukile astudes olid s6naotsesesm6ttes vist sellised et "Kus kohaaas ma olen. See on ju hudge. Appi siin on trepp. Ma eksin 2ra siin."

Lennukis vaatasin enamus ajast filme v6i yritasin magada. Istusin nagu pisike pingviin seal keset lennukit oma punase p6dratekiga.

Washington'is v6tsid meid vastu YFU USA vabatahtlikud. Meil oli veel veidi vaba aega niiet v6tsime Starbucksist syya ja juua ning tegime veel nalja koos.

6igel hetkel juhatasid vabatahtlikud meid oma v2ravateni, kuna meie Hannaga olime viimased, siis sain veel tema kenasti 2ra saata. Kui oma v2ravast l2bi olin l2inud ja oli k2es see hetk, kus olin all alone in the middle of nowhere, siis see hetk oli kummaline, aga ma olin vist nii v2sinud, et magasin terve viimase lennu.

Dallasesse j6udes olid Hostema, Adriana ja Hannah(Hostvenna tydruk) mul lennujaama vastu tulnud ja seisid seal suure "Welcome" plakatiga. See oli armas, aga ma olin miiiiii v2sinud ja unine, et ma ei saanud vist midagi aru mis toimus.

Ootasime mu kohvri 2ra ja s6itsime koju. Oma uude koju j6udes jooksid koerad Daisy ja Sassy kohe vastu. Natuke hiljem tuli koju Dardan. Istusime lauas ja r22kisime juttu (Mitte et ma v2ga jutukas seal oleksin olnud) ja nautisime juustuvaagnat. Ja suhteliselt varsti kysisin, et kas on okei kui magama l2hen, sest ma t6esti ei suutnud eriti keskenduda.

Ait2h Britta, Rita, Martin, Kiia, Marko, Carina, Slo, Jaagup, Reelika, Kerli, Marleen, Joosep, Kertu, Miko, Andreas, K2tlin, Kirke, Johanna, Kati, K2trin, Betu, Mart, Harlis, Post, Kristi, Vanaema, Ingeli, Siim, Richard, Roberta, Janne, Lenne, Lea, Miina, Siim, Harli, Aigar, Elis, Emme, Toomas, Jyrgo, Joel, Renita, Ingrid, Inger-Liis, Herti ja isa ja palju palju inimesi veel. K6ik head soovid mis teilt kaasa sain, olid v2ga armsad. :)

So that was my first post about the U.S. Still can't believe I am actually here.
See you! xoxo

Need k6ige kallimad!Ait2h teile, et seal olite! Kallistan! :)

KODUGRUPP! Vasakult: Mina, Hanna, Agnes, Anete, Hedy, Carmen

Vasakult: Hanna, Carmen, Mina

Get your passports ready!

Lennukitoit

Esimesel 6htul ootas voodil selline yllatus. :)

Viimased tunnid Eestis!

12.08 ehk siis reedel käisime Hannaga (USA) lennujaamas Aleksandrat (Saksamaa) ära saatmas. Seal oli jälle selline naljakas olla. Kuidagi imelik, et see aeg on meie lennuni jõudnud ja Hannaga rääkisimegi, et mõtle, 5 päeva pärast oleme meie need, kes sealt väravatest sisse lähevad.

Noh nüüd siis juba mõne tunni pärast hehe. 

15.08 ehk eile käisime veel hostperele viimaseid kinke ostmas ja sain teada ka oma kolmanda lennu, mis on siis Washington DS-st Dallasesse. Washingtoni lennujaamas pean ootama oma lendu 4 tundi, mis tegelikult on ülivähe arvestades seda, et otsin oma gate-i umbes kaks tundi. Dallasesse jõuan sealse aja järgi õhtul kell kaheksa.

Eestis peaks siis olema kell kuskil neli hommikul kui ma ei eksi.

Juba 15,5 tunni pärast on see hetk käes.

Uskumatu. Pole kordagi mingit minekuärevust olnud ja pole isegi mõelnud sellele, et lähen.

Igakord kui keegi küsib "Noh kuidas sa tunned siis? Oled närvis ka?" siis ma pole kordagi osanud midagi vastata, sest ma nagu ei tunne midagi. 

Aga terve tänase päeva on olnud see imelik tunne. Justkui hakkaks aru saama, et päriselt ongi käes. Ma päriselt istungi homme hommikul lennukile ja jätan Eesti aastaks selja taha.

Nii palju tuleb veel viimasel hetkel meelde asju mis oleks vaja teha.

Pakkimine oli paras õudus aga üllataval kombel on mul max kilodest asi kaugel. Niiet kõik on kenasti kohvritesse mahutatud ja ma siiralt loodan, et midagi olulist maha ei jää.

Tundes ennast ma võiks vabalt passi vms koju jätta...

Kodust lahkun kahe tunni pärast, mis on veeeeel imelikum. Kujutan ette milline zombie ma lennujaamas olen hihi.

Mul on selline tunne nagu peaks siia postitusse lisama veel palju asju, aga hetkel on kuidagi nii segane tunne. Lots of mixed emotions.

Saime teada ka selle, et lendame viiekesi, kuna kahele tüdrukule pole õigeks ajaks pere leitud. See on muidugi kurb, aga I am sure, et peagi saavad nad endale megatuusa pere ja nende aasta küll selle arvelt ei kannata. :) 

Oeh.

Järgmine postitus tuleb ilmselt juba USA-st.

Take care everyone and be cool! :) 

Ausalt imestan, et asjad ära mahutasin.

Aleksandra (Saksamaa) ära saatmine

Tänusõnad

Ma ei jõuaks eluilmaski ükshaaval ära tänada kõiki inimesi, kes mulle kogu selle asjaga on toeks olnud. Neid keda tänada on kordades rohkem kui ma siin jõuan kirja panna, kuid neile keda ma siin
ei maini - ma pole teile grammigi vähem tänu võlgu kui teistele!

Esiteks tahaksin tänada oma perekonda. Tahan öelda suure aitäh teile, et lõpuks mõistsite, et see tõesti on mu unistus ja tähendab mulle väga palju. Kuigi meil on olnud nii palju erimeelsusi olete siiski alati mind toetanud ja tean, et olete minu jaoks olemas. Perekonna toetus loeb sellise asja puhul tohutult palju. Lisaks suur suur aitäh mu vanaemale, kellelt sain ootamatult suure toetuse ning mu vennale, kes andis juurde motivatsiooni ning pani tihti naeratama! :)

Teiseks tahaksin tänada yfukaid: vabatahtlikke, endisi võp-e, meie lennu õpilasi. Yfukad on väga toetav perekond ja hätta ei jäeta kunagi kedagi. Eraldi tänaksin Rudolfit, kes oli alati valmis aitama, ükskõik kui tobe mu probleem ka polnud ja Birgitti Pilveti ning Erle Kaasiku Blogisi, leiate need SIIT(Birgitti) ja SIIT(Erle) . Pärast nende lugemist olin kindel, et jah see on õige asi mis teen. Suur - suur tänu ka meie parimale ja asendamatule KODUGRUPILE ning selle juhtidele Agnesele, Gretele ja Sandrale!!! Ja Agnesele veel selle eest suur kummardus, et tänu temale ei ole söögist kunagi puudust! :*

Kolmandaks tahaksin tänada kõiki oma toetajaid, kes rahaliselt mind vahetusaastale lähemale aitasid (Käina vald, Merike Laur + anonüümseks jääda soovivad firmad) ning firmajuhte kes olenemata eitavast vastusest nägid vaeva, et mu kiri läbi lugeda ning soovisid palju edu. Eriline tänu firmale OÜ NG Investeeringuid, kes arvas, et just mina olen õige inimene saama 1500€ - se stipendiumi.(PS: Suur tänu ka Brittale, kes kogu oma lahkusest mu USA fondi sümboolse 50 senti lisas :))

Neljandaks , aitäh neile kes ei uskunud, et sellega toime tulen ja hakkama saan. Soov ennast tõestada motiveerib sama palju kui positiivsed sõnad ning rahalised toetused. :)

Viiendaks tahaksin tänada kõiki oma sõpru ja tuttavaid, kes on uurinud kaugel ma sellega olen ja kuidas mul läheb. Tekitab hea tunde, kui keegi vähegi huvi tunneb. Although lõpuks väsitas vahetusaastale minekust rääkimine ära ja ma kõigile ja kõigele lõpuks enam vastata ei jaksanud.

Kuuendaks tänaksin Joosepit, kes ilma liialdusteta oli mulle kõige rohkem selle kahe aasta jooksul toeks ja tuletas alati meelde miks ma ei tohi alla anda ja et see on mu life long dream. Tema poolt tulid vaid vähesed konkreetsed laused mis igakord naerma ajasid ja motivatsiooni tagasi tõid. Ta suutis mulle igakord selgeks teha, et pabistamiseks ei ole absoluutselt põhjust ja et ma saan hakkama. Ilmselt ilma temata ma oleks umbes 10 korda vahepeal alla andnud ja igakord YFU kontorisse minnes ärevusest ja pabinast värisenud. AITÄH SULLE!!! :)

Ma ei tea millega olen ma ära teeninud just täpselt sellised inimesed nagu mu ümber on, aga ma tean seda, et tänu teile olen kõige õnnelikum inimene. :)
Ma poleks seda suutnud ilma teieta ja kui teid poleks siis ma ei istuks praegu siin ega mõtleks pooleldi juba äralennule.

Üks maailma kõige suurem kalli teile kõigile minu poolt!

Aitäh! :)

Pilt mis minu arvates iseloomustab suurepäraselt vahetusaastat.